Kava kassikakk

04.03 Kogun materjale.

11.03 Põhitekst valmis

25.03 Saada failõpetejale

Kassikakk

Kassikakk
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Linnud Aves Selts: Kakulised Strigiformes Sugukond: Kaklased Strigidae Perekond: Kassikakk Bubo Liik: Kassikakk
Ladinakeelne nimetus
Bubo bubo Linnaeus, 1758
Kassikaku levikukaart

Kassikakk (ladina keeles Bubo bubo) on kaklaste sugukonda kassikaku perekonda kuuluv lind, suurim kaklane.
Teaduslikult kirjeldas kassikakkus esimesena Linnaeus 1758.
Kassikakk on Euraasias laialt levinud hulgu- ja paigalind. Elupaiga suhtes pole ta nõudlik. Teda võib kohata metsas, stepis ja kõrbes, nii tasandikul kui mägedes. Tjan-Šanis tõuseb ta 3 km ja Tiibetis koguni 4,7 km kõrgusele. Ta pesitseb põhjas kuni metsapiirini, idas Jakuutia, Sahhalini ja Jaapanini ning lõunas Põhja-Aafrika, Araabia ja Lõuna-Hiinani. Eestis on ta üldlevinud hajus paigalind.
Kassikaku üldpikkus on 72–82 cm, tiibade siruulatus 150–180 cm, tiiva pikkus 41–52 cm ja kaal 2,1–3,2 kg. Emaslinnud on isastest märksa suuremad, aga välimuselt on mõlemad ühesugused. Levila eri osades erinevad kassikakud suuruse ja värvuse poolest, lõuna pool on nad suuremad. Kehaehituse ja eluviisi poolest sarnaneb harilik kassikakk teiste kassikakuliikidega.
Kassikaku peas on suliskõrvad, mis on pikkadest sulgedest moodustunud tutid.
Täiskasvanud kassikaku ülapool on kirju. Ruugel, kollakal või harvem valkjal taustal on tumepruun piki-, harvem põikimuster. Labahoosuled on roostekollase tüvikuga ja tipu lähedal musta põikmustriga. Tüürsulgedel on kollakal või ookrivärvi taustal tumedatest märgistest ja täppidest ebakorrapärane ristimuster. Alapool on ruuge, ookrivärvi või valkjas. Pugul ja rinnal on mustad pikilaigud, kõhul ja külgedel peened pruunikad või mustad vöödid. Saba ja kurgu alune on valge. Vikerkest on erkoranž või punakas, nokk ja küünised on mustad. Noorlinnud on vanalindude moodi, aga heledamad ja tuhmimad.
Kassikakk teeb lennates 5 tiivalööki sekundis, mis on tema suuruse kohta palju.
Kassikakk on öö- ja hämarikulind, aga levila põhjaosas peab ta päevalgi jahti, sest seal on suvel päevad väga pikad ja ööd lühikesed. Ta sööb väikesi ja keskmise suurusega imetajaid, kuid eelistab närilisi. Haruharva ründab ta suuremaid loomi, näiteks kitsi. Kuid kassikaku toidus on palju linde, alates pisivärvulistest kuni suurte kanaliste (metsis ja teder) ning pistrikulisteni (rabapistrik, kanakull ja karvasjalg-viu). Konni ja kalu sööb ta harva.
Vanasti armastasid kassikakud Eestis mügrisid süüa. Kuid siin lahti pääsenud invasiivne liik mink paneb viimasel ajal ise mügrid nahka ja kassikakud peavad muud toitu otsima. Näiteks on nad hakanud sööma parte ja teisi veelinde.
Endise NSV Liidu alal sigib kassikakk märtsi lõpul ja aprillis. Pesa asub tavaliselt maapinnal ja selleks on emaslinnu tallatud lohk, millel pole isegi vooderdust. Teiste lindude mahajäetud pesi hõivatakse harva. Pesa võib olla hästi varjatud kohas langenud puude okste või juurte all, aga ka võrdlemisi lagedal. Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevas ohus ning kõik kiskjad on kassikaku vaenlased.
Kurnas on tavaliselt 2 või 3, harvem 4, vahel isegi 5 muna. Muna kaalub 75 g, mis on linnu suuruse kohta suhteliselt vähe. Emane haub ligi 35 päeva. Sel ajal isane toidab teda. Noorlindude suremus on suur. Tavaliselt on poegi pesakonnas vähem kui mune kurnas. See on seletatav asjaoluga, et kassikakk hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist ja pojad on eri vanusega.

Kassikakk talvel

Eestis on ta ebaühtlase levikuga, peamiselt rannikualadel pesitsev harv haudelind. Aastal 2005 elas Eestis 120–200 paari, keskmine asustustihedus 0,003–0,005 paari/km². Kassikaku arvukus on Eestis viimastel aastatel pidevalt langenud. 2010. aasta hinnangu järgi pesitses Eestis vaid 60–120 paari kassikakke, mida on poole vähem kui aastatel 1998–2002. Sellise arvukuse juures peetakse Eesti kassikakuasurkonna suurust liigi pikaajaliseks säilimiseks ebapiisavaks. Kassikakke ohustab madal sigimisedukus, näiteks 2009 ei lennuvõimestunud Eestis teadaolevalt ühtegi kassikaku poega. 2010. aastal viidi kassikakk seadusemuudatusega kaitstud liikide teise kategooria alt üle esimesse.
Kassikakkude arvu vähendab prügilate sulgemine. Ajal, mil Soomes oli tuhatkond prügilat, elasid kassikakud prügimäerottide arvel priskelt, aga tänapäeval on prügilate arv Soomes vähenenud kümme korda ja kassikakkude arv väheneb.
Kassikakke ohustavad elektriliinid. Umbes pooled Euroopa kassikakkudest surevad elektrilöögi tagajärjel. Eestis on see osakaal umbes samasugune.
Kassikakud elavad kuni 20 aastat, aga vangistuses kuni 68 aastat. Täiskasvanud lindudel ei ole looduslikke vaenlasi ja sellepärast võib neid pidada tippkiskjateks. Nende peamine vaenlane on inimene: lisaks elektriliinidele saab neid surma kokkupõrkes sõidukitega ja küttimise tõttu.

Kassikakk Helsingi olümpiastaadionil

Alates 2005 on vähemalt 5 paari kassikakke asunud elama Helsingisse. Nad toituvad inimeste poolt vabaks lastud ja metsistunud küülikutest, keda Helsingis ohtralt elab.
6. juunil 2007 lendas kassikakk nimega Bubi Helsingi olümpiastaadionile, kus toimus parajasti 2012. aasta EM-valikmäng Soome ja Belgia jalgpallikoondise vahel. Matš katkes 6 minutiks. Pärast seda, kui Jonathan Johansson lõi Soome kasuks mängu avavärava, lendas ta minema. 2007. aasta detsembris nimetati Bubi Helsingi aasta kodanikuks ja sellest ajast nimetatakse Soome jalgpallikoondist kassikakkudeks (soome keeles Huuhkajat).

Kassikakk kultuuris

Richard Rohu jutustuses "Kodus ja metsas" nägi kass Otu kassikakku ja ründas teda, lootes ta maha murda, aga ei puudunud palju, et kassikakk oleks tema enese maha murdnud ja ära söönud.
Jaan Rannapi lasteraamatus "Maari suvi" näeb peategelane Maari kassikakust õudusunenägu.

Kassikakk

Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun.

Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad.

Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise. Et kassikakk toidu valikuga pead murdma ei pea, võib ta endale lubada ka sellist luksust, et valib, keda murda, keda ellu jätta. Näiteks eelistavad mõned linnud kanalisi, teised on aga rahul ainult varesega, kolmandad ründavad vaid närilisi  - aga kui nälg kallal ja parasjagu seda "lemmikut" ei leia, ründab ta taas esimest ettejuhtuvat. Kui kõht täis, võib taas delikatessidele mõtlema hakata.

Kassikakk on looduskaitse all.

Kassikakk

autor: Daniel Guip

Liigi kirjeldus. Kassikakk (Bubo bubo) on Eestimaal pesitsev ja talvituv suurim kakuline. Lind on ligikaudu hane suurune. Põhivärvuselt on lind ookerjas. Suures ja massiivses peas, mida ilmestavad oranžid silmad, on suured kassikõrvu meenutavad suletutid. Nokk must.
Kassikaku isaslinnud kaaluvad keskmiselt 2,2 kg ja suuremad ning tugevamad emaslinnud kuni 4 kg (keskmine siiski 3 kg). Linnu tiibade siruulatus kõigub 1,5-1,8 meetrini. Tegutseb põhiliselt videvikus.
Levik maailmas. Kassikakk on levinud Palearktikas. Euraasias on liik levinud Skandinaavia ja Pürenee poolsaarest läänes kuni Vaikse ookeani rannikuni, kuid puudub tihedasti asustatud Kesk-Euroopas. Polaarjoonest põhja poole on levinud vaid Skandinaavia poolsaarel ja Soomes ning Koola poolsaarel. Väljaspool Euroopat esineb Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.

Pesitsemine. Kassikakk on avaspesitseja, kes pesitseb maas, mägedes kaljuastangutel ja vahetevahel ka suurte röövlindude risupesades. Eesti kassikakud pesitsevad reeglina valgusrikastes männikutes ja suuremate soode ümbruses. Viimastel aastatel on sagenenud lindude pesitsemised Stockholmis ja Helsingis (hoonete katustel, vanade hoonete siseruumides jm). Eestimaa linnadest kohatakse liiki aeg-ajalt Pärnus.
Kassikakud võivad pesitsemist alustada juba jaanuari lõpus, kui valitakse välja pesapaik ja pesitsusterritooriumi tähistavad huiked muutuvad pidevaks. Eestimaal hakkavad kassikakud munema tavaliselt märtsi teisest poolest alates. Kassikaku pesas võib leida 1-6 muna (Eesti oludes 2-3, harva 4). Emaslind haudub umbes 35 päeva. Soome vaatlustele tuginedes püsivad pojad pesas 5-6 nädalat, misjärel nad pesalohust küll lahkuvad, kuid jäävad pesa lähedusse. Täieliku lennuvõime saavutavad noored isaslinnud 8-9 nädalaselt ja noored emaslinnud 9-10 nädalaselt. Emaslinnud toidavad poegi kuni viie kuu vanuseni.
Toitumine. Suure ja tugeva röövlinnuna püüab ta kuni kitsetalle suuruseid imetajaid ja ka kuni ronga suuruseid linde (Soomes tapab isegi kalakotka vanalinde). Viimastel aastatel (1989-2003) tehtud toiduanalüüside põhjal on Eestimaa kassikakud hakanud rohkem murdma linde.
Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 77×31×28 mm.
Häälitsused
Isase 2-silbiline territooriumihüüd (kutsehüüd)

Poegade kahisevad häälitsused ja noka naksutamine; vanalinnu noka naksutamine ning ärevushüüd – “kuradi naer”

Arvukus ja kaitse Eestis. Eestis on kassikaku arvukus tugevasti langenud. Liik on suutnud püsida vaid rannaluidete piirkonnas (Pärnumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa ja Harjumaa) ja suuremates soomassiivides, kus esineb linnurikkaid rabajärvi ja laukaid. Kesk- ja Lõuna-Eestis on säilinud vaid üksikuid elupaiku. Aastatel 2003-2007 hinnati kassikaku arvukuseks 60-120 haudepaari, asustustihedus 0,2 paari 100km2-le. Talvituvate lindude arv on 150-300.
Kassikakk kuulub kaitstavate liikide II kaitsekategooriasse.
Rõngastamine ja eluiga. Eestis on ajavahemikus 1922-2007 rõngastaud 67 kassikakku. Taasleide on vaid 6. Eestis on tabatud 1 Soome ja 1 Läti rõngaga lind. Vanim Eestis rõngastatud kassikakk on elanud 2 aasta ja 10 kuu vanuseks. Soomes on kassikaku eluiga küündinud 22 aasta ja 3 kuuni, mis on teadaolevalt ka selle linnuliigi vanuserekord.